Pere

Tuul oli läänest. “Kehra” tundus loogiline vastus, kui huulilt kostus. Eks seda oli ju ennegi juhtunud, et haisev paberivabrik oma röhitsusi mitmekümne kilomeetri taha saabab.

Ühtäkki algasid metssigade poolt sissetallatud kaevikud. Nii palju ühel pinnaühikul ei olnud ma neid varem näinud. Justkui oleks ümber nähtamatu müür, mis ei lase loomadel sellest alast välja minna. Seapesad. Neid oli palju - kõik kausja kujuga ning suurte linnupesade sarnaselt vooderdatud. Arvan, et mul oli suu amuli. Äsja oli lõppenud lumesadu ning senimaani nähtud radadel ja pesadest olid kõik värsked jäljed kadunud. Hetkeni, kui sattusime värsketele pagenud jälgedele ja seejärel lumetule pesale … ning saime aru, et Kehra ponudki Kehra.

Sügiseti küll, kuid talvel roiskuvat looma polnud ma varem kohanud. Kui ma oleks Teda katsunud, oleks ta olnud soe. Täiesti kindlalt. Ja soe sai ta olla ainult tänu sellele, et tema perekond oli olnud endiselt tema ümber. Tõenäoliselt on praegugi.

Ära ela nagu siga? Minu jaoks siin midagi muutus.

Fotokoolitus Kõrvemaal 13.03.2010