Keel vestil

Kaks viimast päeva ootasin üht väga erilist looma. Sain ta õnnega pooleks üleeile öösel ka aparaadi sisse, kuid näitamiseks-jutustamiseks pole veel õige hetk.

Aeg läheb ja rebasekutsikate miimikast on märgata juba kiskjaid. Hetkel põlluäärses kivihunnikus on neil aga täpselt sama palav ja ebamugav, kui läätse teisel poolel. Siin pole vahet, kas oled hiir, rebane või inimene. Päikesega tõustes möödub terve valge aeg lõõtsutades ja haigutades.

14.07.2010